Pulmad

Armastusest

Armuda mõistab meist igaüks. See tuleb iseenesest. Teaduski oskab seletada üsna täpselt, millepärast tunneme “liblikaid kõhus”, miks see, kelle leidsime, tundub veatu, miks ta meil iga kord südame kiiremini põksuma paneb. Ja millal see kõik mööda läheb.

Kuid mis on see tunne? seisund? see miski, mis kannab sind koos temaga läbi aastakümnete? Mis on see, mida sa ei tunne, aga mis viib sind läbi raskuste ja tülide, läbi igapäevaste tavaliste toimetuste, kohustuste ja läbi selle mitte millegi erilise, milles elame enamuse oma ajast? Mis on see, mida ajupilt ei näita ja mis südamelööke ei kiirenda?

See pole mõõdetav ühegi mõõteriistaga. See pole sõnades väljendatav.
See pole otsitav. See on leitav. Ma tundsin su ära ja sina tundsid minu. See oli ette määratud. Edasine on meie endi teha. See on armastus.

Täna, 7 aastat tagasi ütlesime me teineteisele “Jah!” elu lõpuni. Kõigele teineteises, kõigele eesolevale, kogu ajaks.

Standardne
minust

Miks me pulmareisile enne pulmi sõitsime?

See oli seitse aastat tagasi, kui tahtsin oma abikaasat üllatada ja kinkida talle pulmareisi. Meie pulmapäevaks on 9. juuli 2010. aastal. Paar kuud enne pulmi hiilisin vargsi tahatuppa, sulgesin ukse ja sukeldusin internetiavarustesse. Kõik oma säästud olime pulmadesse investeerinud ja püüdsin leida head diili viimase hetke pakkumiste hulgast. Peale pikka pusimist õnnestuski leida nädalane puhkusepakett ajaloolises Istanbulis.

Screenshot 2017-06-20 11.54.58

Sobivad kuupäevad leitud, makse teostatud ja piletid alla laetud. Olin endaga ikka väga rahul, et sellise idee peale tulin ja ka edukalt ära korraldasin… kuniks Mari-Liis kuulis köögist karjatust: “Oh sa kuradi-kurat!”.

Teadmata üldse, mida ma seal teises toas teen, ilmus ta küsivalt uksele. Vaatasin talle armastavalt otsa, ise veel pahane enda peale ja mõeldes, kuidas ma küll jälle nii ja küsisin sõbralikult: “Mis sa arvad, kui läheks pulmareisile enne pulmi?”

“Miks pulmareisile ja miks enne pulmi?” oli ta segaduses.

“Sest ma tahtsin sind üllatada ja kinkida pulmareisi, aga broneerisin selle ekslikult juuli asemel hoopis juuni kuusse. Ehk siis juba nüüd kolma nädala pärast. Kas pole mitte hea mõte?!”

Ta vaatas mulle otsa sellise no-miks-ma-ei-imesta pilguga, aga 100% vastu armastades.

Kuna pulmade organiseerimine ja ettevalmistamine oli olnud nii kui nii üks suur virr-varr, siis talle lausa meeldis see idee, et enne pulma aeg maha võtta. Ma küll kahtlesin ja pakkusin, et ostame uue reisi. Kes ikka enne pulma pulmareisile läheb. Tema aga oli veendnud, et meie lähme. Nii me siis läksimegi.

Loe ka sellest, kuidas ma abieluettepanekut plaanisin ja mis sellest kõik välja tuli.

Ma olen alati öelnud, et pulmadega seotud ootamatused tähendavad head õnne. Meile on seda jagunud juba 10 koosolemise aasta ja õige pea 7 abieluaasta jagu. Jätkub veel vähemalt järgmiseks 50 aastaks.

Standardne
minust

Kuidas Vahur oleks äärepealt oma nimest ilma jäänud

Emadepäeva puhul kirjutasin lastele loo sellest, kuidas poisid endale nimed said.

See lugu sai alguse natuke enam kui 8 aastat tagasi. Vahuri emme ja issi ootasid siis Vahuri venna sündi. Vahuri suurem vend, Tarvi, oli juba 7 aastane ja alustas kooliteed.  

Vahuri emme oli kindel, et tema järgmise poja nimeks saab Vahur. See oli juba ammu ära otsustatud. Isegi veel enne seda, kui Vahuri emme sai issiga tuttavaks.

Vahuri issile see plaan ei meeldinud. Esiteks, ei saa ju nii olla, et nimi on ette valmis mõeldud, kui pole veel emme ja issi kohtunudki. Teiseks, kartis issi, et tal läheb kõik niimoodi sassi. Issi töökaaslane oli ka Vahur. Mis siis saab, kui issi kodus Vahurit kutsub ja hoopis tema töökaaslane kohale jookseb?! Nii ikka ei saa, arvas issi! Sellele vaatamata oli emme täiesti kindel, et temale sünnib järgmisena Vahur.


Sel päeval, kui emme ja issi sünnitusmajas oma imearmast poissi imetlesid, oli emme veidi rahutu. Kui issi oli emme kõrval pärast väsitavat sünnitust oma esimese uinaku ära teinud, vaatas emme oma poega ja ütles murelikult issile: ”Ta pole üldse Vahuri nägu”.  

Ei saa öelda, et see issile halb uudis oli. Issil oli selleks puhuks isegi vastus valmis. Ta heitis emmele kaastundva pilgu, andis toetava musi ja ütles ettevaaltlikult: “Aga paneme siis tema nimeks Ander. Sulle meeldis see nimi ju ka.”

Pärast mõningast vaagimist emmele see mõte täitsa meeldis. See poiss pole üldse Vahur, vaid täitsa Ander. 

Anderi nimi võttis silma märjaks ka issi vanaisal, Leanderil, kes arvas Anderi nime enda nimest tulevat. Me talle ei öelnud, et selle seose avastasime alles hiljem. Ta oli nii liigutatud, et me leidsime, las jääb nii. Kaunis side esivanematega sellele vaatamata.


Möödus kaks ja pool aastat ning Vahuri emme ja issi olid jälle sünnitusmajas lapse ootel. Sel korral ei julenud nad kõva häälega nimedest rääkida. Nad ei mäleta, millal nad nimest esimest korda juttu tegid, aga emme polnud sel korral mures. Vahur oli sündinud. Küll aga hakkas issi jaurama, miks Vahuri nimi ei saa Vahur olla. Emme soovis issiga üksmeelele jõuda ja nad proovisid igasugu nimesid Vahurile panna. Issi parim pakkumine oli selline, mille peale emme ta kuu peale saatis. No see ei saa küll Vahuri nimeks!

Tuleb tunnistada, et ükski väljapakutud nimi ei hakanud Vahurile külge nii hästi, kui Vahur. Üsna viimasel minutil saigi see suur ja tugev eesti mees vanemate üksmeeles endale nimeks Vahur.

Aastaid hiljem issi lõpuks tunnistas, et nimega nõustumisest raskem oli emmele alla vanduda. Selline vägikaikavedu käis sel ajal tihti nende vahel. Mida rohkem nad vägikaigast vedasid, seda tugevamaks nad said. Emme ja issi arvavad, et selline trenn ongi nende tugeva suhte saladus.

See oli lugu sellest, kuidas Anderil on alati kiire ja Vahuril pole kuskile kiiret. Tema naudib olemist. Ander naudib pärale jõudmist. Eks nad nii siis otsustasidki seal, et las Ander läheb enne. Vahur veel vaatab veits ringi. Eriti meeldis Vahurile emme ja issi nägu sünnitusmajas, kui nad avastasid, et polegi Vahur, hoopis Ander. Selliste väikeste vimkade peale on Vahur meister! 

Emme ja issi enam nii palju vägikaigast ei vea. Issi arvab, et pole mõtet. Emme nii kui nii võidab. Emme arvab, et issi on lihtsalt põikpäine ja miks ta kohe ei võiks sellega leppida. 

See on selline emmede ja isside vaheline nali. Ainult nemad mõistavad, kes armastavad.

Standardne
minust

Lugu sellest, miks me enam kunagi mänguasjapoodi ei lähe ja mina Uberit sõidan

See postitus on esimene sarjast: mis mees ma olen ja millist elu elan. Plaanin oma blogi täiendada postitustega perest, armastusest ja suhetest, lastest ja elust enesest. Ehk siis sellest, mis mulle kõige enam elus korda läheb. Kui see on midagi, mis ka Sulle korda läheb, siis on väga suur tõenäosus, et oled leidnud endale sobiva pulmaisa ja mina toreda pruutpaari

Järjekordne julge samm minu poolt. Olen selles enda jaoks töötava lahendusena leidnud. Olen avastanud, et päriselt töötavaid lahendusi polegi nii kerge leida. Ei tea, kas asi on minu rauhutus meeles, suurtes ambitsioonides või ülemäära positiivsetes ootustes, aga ma olen leidnud palju enam asju, mis minu puhul ei tööta, kui neid, mis töötavad.

Töötav lahendus seisneb sel korral selles, et avalik kohustuse võtmine, aga ka kõva häälega enese veenmine millegi võimalikkusest suurendab unistuste teostamise tõenäosust. Teaduslikult tõestatud fakt, muide. Seal on veel üks meeldiv võimalik kõrvalmõju. Kui oled midagi avalikult välja öelnud ja räägid sellest paljude inimestega, siis teised inimesed saavad oma võimaluste ja soovide piires sinu unistuse teostamisele kaasa aidata.

Nüüd ma siis teen selle julgustüki ja lausun avalikult välja, et lubasin lapsed 2018. aasta alguses viia kaheks kuuks Aasiasse elama. Meie pere pole mitte kunagi midagi sellist teinud. Kuskil mujal nii pikalt ära olnud või ka reisinud. Lapsed isegi ei tea, kus Aasia asub ja mis seal neid ootab, aga nad olid nõus. Sel nõusolekul oli oma arvestatav hind, millest ma teile rääkida tahtsingi.

Ma väldin poes käimist nii palju kui võimalik. Kaubanduskeskused. Õudsad kohad. Toidukraami ostame enamasti e-poest, riided odavast väljamüügist või kaltsukast. Ma ei mäleta, millal ma viimati mänguasjapoes käisin, aga vahetult enne 2016. aasta jõule olin sunnitud minema. Vahur sai sünnipäevakingituseks 15€ mänguasjapoe kinkekaardi ja läksime seda lunastama.

Kohutav kogemus. Mul oli Vahurist päris kahju. Ma põhimõtteliselt polnud nõus oluliselt raha juurde panema, et mitte minna kaasa selle hullusega. Mida saab tänapäeval mänguasjapoest 15€? Mitte midagi peale põrkepalli! Mingid suvalised väiksed plastmassjunnid suures pakendis kirjaga “plastmassjunn” maksavad 50€! “Plastmassjunn mõõk”, millega võidelda ei saa, maksab 75€. Muide, Lego on üks soodsamaid mänguasju tänapäeva mänguasjapoes. Vahur oli nii kurb ja oli nõus juba midaiganes sealt kaasa ostma, mis selle raha eest sai. Mina polnud nõus.

Kui olin poes edasi-tagasi tammudes maha rahunenud, siis pakkusin lastele välja lahenduse: “Teate, lähme siit minema ja ärme mitte kunagi enam mänguasjapoodi tagasi tule. Paneme hoopis selle raha kõrvale, mida me muidu tooksime mänguasjapoodi ja ostaks jälle mõne mõtetu plastmassjunni, ning ma luban, et lähme 2018. aasta alguses kaheks kuuks Aasiasse reisile.”

Nad olid koheselt nõus. Neil polnud õrna aimugi, mis koht see Aasia on, aga reisimisest oli neil väga hea ettekujutus. Olime paar aastat tagasi, kui Krõõt Säde veel ilmavalgustki polnud näinud, käinud Kanaaridel ja sel suvel oli meil vahva perereis läbi Rootsi Taani.

Nii me siis otsustasimegi lastega ära, et teeme selle plaani teoks. Hakkame raha koguma. Kuna raha puuotsas ei kasva, siis meil on vaja välja mõelda, kuidas raha teenida. Selles on nad juba päris osavad. Täiesti oma initsiatiivil on nad maal poe tagant puu otsast ploome korjanud ja poe ees inimestele maha müünud. Suvel müüsid nad kohalikul laadal vanakooli vahvleid ja sügisel tulid nad mõtte peale lükata müüki oma multifilmide CD-plaadid. Neil on juba päris korralik summa kogutud ja plaanime sel suvel erinevate ettevõtmistega lisaks teenida.

Ainult et issi on oma rahalise panusega ühisesse eesmärki tugevas miinuses. Rasvasest rahapõrsast on järgi hoopis luu ja nahk. Kiiremas korras oli vaja päästeplaani, et mitte pere alt vedada. Uberi näol ma selle leidsingi. Hakkasin Uberit sõitma.

Uberit võiks sõita ka niisama. Lihtsalt Uberiga sõitmise enda pärast. Mulle on see kujunenud ootamatult toredaks ettevõtmiseks. Esiteks juba asjaolu, et ma pole kunagi varem nö taksot sõitnud ja täitsa uue asja õppimine on iseenesest väga nauditav protsess. Võib ju mõelda, et mis see ära pole. Istud rooli, paned äpi tööle ja sõidad. Tuleb välja, et see on ikka palju peenem kunst. Alustades õigesti navigeerimisest, seisukohtadest ja lõpetades vestlusteemade valikuga. Mulle meeldib ja nagu selgus, tuleb mul see ka erakordselt hästi välja. Sellest kõigest võiks veel pikemalt rääkida, sest iga Uberi sõit pakub lugusid juurde. Sõitjad ja nende lood ning sinu enda lood Uber juhina. Vahvaid elamusi kui palju.

I am definitely doing better as a driver than in business lately… #uberdriver #uberdiary

A post shared by Hannes Lents (@hanneslents) on

Tagasi tulles reisi juurde, siis ma pean tunnistama, et vaatamata väga headele pakkumistele pole meil piletid veel ostetud. Meie pere finantsolukord on erinevate asjade kokkulangevuse tõttu osutunud ootamatult keeruliseks. Loodan juuniks nii palju raha kokku saada, et saame esimese sammu astutud ja piletid kätte. Siis oleme juba poolel teel ja pole enam tagasiteed.

Kel on soovitusi, mis meid unistuse teostamisele lähemale viiks või mille kõigega Aasias arvestama peaks või kuhu üldse minna. Aasia on ju suur ja lai. Me pole isegi seda ära otsustanud. Vietnam? Tai? Kambodza? Ootan vestlusi teiega sel teemal!

 

 

Standardne
Pulmad

Nüüd see siis juhtuski…

On kaks asja, mida ma pulmade korraldamisel kõige enam kardan. Üks neist on hirm eksida pulma aja ja kohaga. Teine, eksida pulma ajal nimede välja hõikamisel.

Nimedega pole ma veel eksinud. Kirjutan nimed endale märkmepaberile. Tean pruudi ja peigmehe nimesid pulma ajaks juba väga hästi peast, kuid piilun nimesid siiski paberilt, et mitte sisse lasta ühtegi piinlikku apsakat.

Hiljuti realiseerus aga minu teine hirm. Olin broneerinud ühele kuupäevale kahed pulmad. Õnnetul kombel oli üks pruutpaar mul kalendrisse märkimata jäänud.

Igati ebameeldiv eksimus ja halb uudis pruutpaarile. Mulle lähevad teiste inimeste tunded korda ning elan neid raskemalt üle, kui keskmine eestlane. Antud situatsioonis andsin endale aru, et olukorra ära hoidmiseks pole enam võimalik midagi teha. Pean säilitama rahu ja otsima lahenduse, kuid seegi on paganama raske. Ma ei saa enne rahu, kui lahenduse leian. Nii ma siis kõigun sarnastes olukordades kerge närvivapustuse ja lahenduse otsimise vahel.

Mul on tegelikkuses selliste eksimuste vältimiseks oma süsteem välja kujunenud, mis seni on toiminud laitmatult. Sel korral, nagu selgus, olin apsaka ise oma süsteemi sisse lasknud.

Kui rääkisin oma möödalaskmisest ja suurest murest heale tuttavale ja ühele hinnatuimale õhtujuhile, siis ta rahustas mind: “Been there, done that!” ja jagas minuga kontakte, kellega võiks asenduse osas ühendust võtta.

See tõesti rahustas mind. Sellistes olukordades jääb iseendale mulje, nagu sa oled ainus, kes millegi sellisega võib hakkama saada. Mida rohkem oma eksimuse peale mõtled, seda enam süüd endal leiad ja saamatumana tunned. Siis on hea, kui keegi laiendab sinu silmaringi ja annab mõista, et see pole maailma lõpp.

Õnneks leidsin kogenud õhtujuhi abiga omale väärika asenduse ja pulm saab kindlasti parem kui kunagi varem.

Ma olen oma lastele õpetanud, et alati tunnista iseendale ja teistele, kui oled eksinud. Kui oled aus ja siiras, siis sulle andestatakse. Kui tunnistad ka iseendale oma eksimust ja ei otsi õigustust, siis on ka endale kergem andestada ja edasi liikuda.

Ma jään ka nüüd lootma pruutpaari andestusele. Mul on palju kergem tunne, et olen kõik teile ausalt ära rääkinud.

Standardne
Pulmad

Kaks armastuse lugu: roosamanna, tolmurullid, haldjad ja pakitud kohvrid

Ühel päeval avastasin Facebooki avarustest postituse, milles ma ära märgitud olin. Lugesin ja südamest rõõmustasin. Mitte ainuüksi seetõttu, et see minust, või siis õigemini meie perest rääkis, vaid et Helina selle kirjutas. Rõõmustasin Helina avatuse üle. Ma siiralt usun, et avatus on üks suurimaid jõude maailmas. Jõud, mis suudab päriselt maailma muuta ja vägi, läbi mille jõuad tõelise armastuseni.

Helina lahkel loal toongi teieni kaks armastuse lugu: meie loo Mari-Liisiga* ning Helina ja Siimu.

Aitäh sulle, Helina! Ma olen äraütlemata rõõmus, et saan olla osa ka teie loost!

* * *

* Kes meie lugu piltidelt välja ei loe, siis pääseb tasu eest sellele ligi Pere ja Kodu leheküljelt

“Sõbranna küsis mingi aeg tagasi, et kuule, mul vanad ajakirjad ootavad ära viskamist, kas tahad neid enne lugeda?
Mina, nagu ikka, et enne minema küll ei saa visata, kui ma neid läbi pole lugenud!
(Õpi lugema märke) 👼
Nii…See oli juba mõned päevad tagasi, oli suhteliselt öö, lugesin-sirvisin ajakirja enne und… Ja oppaa.. Hannes vaatab vastu..Ongi tema, ja tema pere!
Nii, -huvitav, mis nad Pere ja Kodu ajakirjas teevad. 🤔
Loen ja tunnen, kuidas minul, üliemotsionaalsel naiskal emotsioonid vahetuvad ( äratundmisrõõm, soojad tunded, ilusad mõtted, issand kui armsad, -ok, nad siiski on päris inimesed-on tülitsenud ka).
…Olen lugenud neid roosamanna postitusi, mis Mari-Liis postitanud on. Ja ma olen neid kommenteerinud ka, kuigi Mari-Liis ju mind ei tunne 😊
Ausalt, ma tundsin nii iseennast ära, olin ju mina samamoodi meie suhte alguses tüli korral esimene, kes Itaalia poole pileteid vaatama hakkas. (Elasin,- töötasin tol hetkel veel poolekohaga Itaalias).
Ma ei suutnud ennast avada, -usaldada, -uskuda. Kardsin, et jälle kui sulatan jää, pean lõpuks pettuma. Lihtsam ju kaitsekiht ümber hoida, siis olen vähemalt kõvem mutt lõpus, kui kõik kokku variseb. Kõik ju riskibisniss!
Jääkuninganna, -suure, sooja südamega, kes ei suutnud ei armastust anda, ega armastust vastu võtta.
Nii see oli minuga, ja nii see on nii paljude inimestega minu ümber hetkel, ma näen ja kogen seda! See on tegelikult nii kurb!
Ükskõik, kui pahasti ma ei käitunud🙈 oli Siim ikka koguaeg minu kõrval, -minu juures, -minu jaoks olemas! Mida asja, for real, nagu selline mees olemas? Nii hea koguaeg! Ei tea, kas vanni kukkunud või?😅
Päris armastus ongi olemas 🎉
Kuidas saab keegi teine mind rohkem armastada, kui mina ise seda enda suhtes teen, mõtlesin…
Ja sellest eluhetkest tunnen, et toimunud on suur transformatsioon. Ma siiralt usun, et naised, kelles elab suur armastus, on nagu Haldjad. Õrnad, -siirad, -ausad, üdini naiselikud! Mari-Liis ongi läbi oma postituste, ja oma kunsti, mida loob, mulle Haldja mulje jätnud.
Nii see ongi, elage suures armastuses ja naine muutub haldjaks ja mees imetlusväärseks Jumala saadikuks!
Mina olen juba ammu öelnud, et mu abikaasa on mulle kusagilt kõrgemalt saadetud.
Ps! Ma armastan ja hindan mehi palju rohkem nüüd, ma ei teinud seda ennem. See on tänu Siimule… Need on sümptomid, mis selle kõige suure ja ilusaga kaasas käivad, usun!
Sa tunned selle ära, kui asjad hakkavad toimima ja toimuma.
Ainult paremuse poole…Sest meil pole ju vaja uhkeid suhteid! Meil on vaja siiraid ja tõelisi suhteid, need toidavad hinge ja päästavad su päevi.
-Hannes oli meie armastuse festivali juht!
Ma usun, et see pidigi nii minema, see pidi nii olema, et ma usaldasin enda sisetunnet ja tema valisime. Me polnud ju eriti kellegagi veel kohtunudki. See otsus tuli suhteliselt intuitsiooni pealt!
Kõik sujus pulmas nii hästi, ta oli nii soe ja abivalmis.
Ma ei olnudki kunagi arvanudki, et tahaks endale väga suure kogemusepagasiga pulmajuhti, kes teeb lahedaid mänge ja on muidu muheda jutuga.
Kuigi see oli ka tähtis ja see oli omal kohal kõik olemas.
See oli veel midagi muud erilist, mis Hannes meile tollel päeval kinkis. Seda on vaja just sellel päeval, ja selliselt armastust täis inimeselt.
See oli mingi eriline side! Ta oli nagu perekond! Ta oli tugi igalpool!
Tahtsin kirjutada, et öelda Hannesele ja Mari-Liisile edasi, kui inspireerivad ja armsad nad on.
Ja enda mõtteid väljendada. Mõni mõte pole loodud endale hoidmiseks. 😊Facebook on koht, kus seda jagada võimalik!
Soovin kõigile siirast armastust! Pole sul seda? mõtle asjad läbi.. Elu on palju värvikiredam ja ehedam õige inimese kõrval! See on kvaliteet!
Spear more love!💜

Guru Helina, hihihiiii…

(Ja lennuk maandus… Tõmban otsad kokku)

Ps! Loodan, et kirjavigu pole…
Many different language, You know. 😉😎”

 

Standardne
Pulmad

What You Should Know About Estonian Wedding

I often say “I’ve a wedding” and I need to explain every time, that I am not the one getting married. I am all good! Gorgeous wife and 4 kids. Life couldn’t be better. Then again, me and my wife loved our wedding so much and we agreed to get married again in 10 years. I chose to take part of all the following weddings not ours, collect good ideas and save some money to make ours happen in 10 years.

For foreigners it’s difficult to explain what am I doing at strangers weddings. I am not a priest, not a musician, not a photographer, not a guest, not the groom, not the wedding crasher either. Wedding in other part of the world usually don’t have this kind of person like me.

Karolin+Kaarel-4894.jpg

Me and guests in action. Photo by Krõõt Tarkmeel

You see, if you lock Estonians up into one room, nothing happens. They might leave the room in 24 hours without saying a word for each other. Wedding is no different. Therefore bride and groom need to hire a person for the wedding, who make things happen.It is something between MC (master of ceremony) and wedding organiser. It’s called pulmaisa or pulmavana or isamees. I am the one.

I have done many international weddings. There are things I have seen which make foreigners to rise their eyebrows, but are all known for Estonians. I have listed some of these things below.

What non-Estonian bride and groom should know about Estonian wedding?

  1. Female guests dress up very nice,
    to overdress the bride.
  2. Estonians eat fast.
    Like 15 minutes fast.
  3. They do not do long speeches.
    The longest is “Noh, võtame!”
  4. They don’t let you to miss a shot.
    Replace vodka with water.
  5. They make you to kiss in front of everyone
    thousand times.
  6. Brides give up their names
    to make a point: there’s no way back.
  7. They visit a stork.
    They don’t know any other way to get babies.
  8. They stop your car
    and there is no easy way out.
  9. They love to dance,
    but nobody dares to start.
  10. They drink you under the table. 
    You should dance instead.
  11. They pay for the guy,
    who make you do silly things
  12. They party all night long 
    and following nights as well.
  13. They try to steal your bride.
    You should let them.
  14. They do not pay for their drinks. 
    It’s all on you.

Many stories goes around about Estonian wedding. Most of them are true. One thing for sure. Estonian weddings are fun and memorable.

Standardne