Meie poolt on kindlasti ja-jaa-jaaa!

 

Liisi ja Ženja Evelin Lumi
Fotograaf: Evelin Lumi

“Oleme nüüd natuke toibunud nädalavahetusest ja tahtsime sulle öelda, et me tegime kõige õigema valiku pulmaisaga! Õhtu oli väga väga äge, meile tundus, et kõik oli nii sujuvalt korraldatud ja ajastatud väga õigele ajale. Terve õhtu oli õhkkond nii vaba ja chill, et kordagi ei pidanud millegi pärast pabistama ja nalja sai ka omajagu. Kui sul oli mingi hetk mõte, et ei tea, kas seda edasi teha, siis meie poolt on kindlasti ja-jaa-jaaa! 🙂 Külalised ka kiitsid väga!

Liisi & Ženja”

Pulmade korraldamise õhtu

Otsustasin teiste toredate tegijatega korraldada midagi vahvat ja kasulikku tulevastele pruutpaaridele.

Ootame Sind vabas õhkkonnas kaasa mõtlema oma unistuste pulmadega seotud teemadel. Soovime, et kõik Sinu küsimused saaksid vastuse ning leiaksid inspiratsiooni luua just endale ideaalne pulmapäev.

Suviste pulmade kõrval pöörame sel korral erilist tähelepanu pulmade korraldamisele talvel. Head nõu ja kasulikke kontakte jagavad kogenud pulmaabilised. Oma ametisaladusi avavad ja kogemusi jagavad:

Stilist ja dekoraator Meelika Randma
Pulmaisa Hannes Lents
4SistersKitchenCatering eestvedaja ja hobikokk Annika Pillerpau
Oivaline tordimeister Karl-Ott Juhanson

Kohvik Oivaline pakub kohvi ja imemaitsvat kooki ning 4SistersKitchen oma erilisi suupisteid.

Üritus toimub uues kohvikus Oivaline, Kalamajas (Tööstuse 47B).

Tule üksi, koos oma väljavalituga või sõbra/sõbrannaga!

Üritus on tasuta. Õhtul osalemiseks on vajalik eelnev registreerimine. Märgi end tulijaks Facebook üritusel (soovituslik) ja täida lühike vorm (vajalik) .
Osalejate arv on piiratud kohvik Oivalise võimalustega. Kes registreerimisel ees, see üritusel sees!

Lisainfot küsi Facebook ürituse kommentaarides või sõnumites.

Kohtume juba peagi sel mõnusal õhtul!

Vau, vau, vau!

“Vau, vau, vau! Need on meie emotsioonid laupäevaselt pulmapeolt. See päev oli nii megaäge, et me Ivoga siiamaani iga paari minuti tagant meenutame erinevaid hetki pulma tseremooniast ja peost. Super!

Selles kõiges oli suur roll teil, kes te sel olulisel päeval olemas olite ja endast parima andsite. Annan edasi külalistelt kuuldud muljeid:

  • Catering – väga meeldis külalistele teistmoodi toiduvalik, soe toit sai ka gurmaanidest sõpradelt kiidusõnu.
  • Videograaf Innar Hunt ja fotograaf Hanna Odras – meil oli teiega väga hea kontakti saada ja ma olen kindel, et lõpptulemus tuleb vääriline. Hanna, su esimesed saadetud pildid juba lummavad!
  • Florist Mariliis – minu pruudikimp oli vinge ja lilleseadeid laual kiitsid ka päris paljud. Väga ilus ja aitäh kõige eest!
  • Janeli Kuusk (bänd) – super hääl on sul ikka. Kuigi me ju varem teid esinemas pole kuskil näinud, siis osad imestasid, et me julgeme nii riskida. Aga see repertuaar ja su lauluhääl võlus kõiki ja väga paljud kiitsid teid!
  • DJ Rait Riim – kõige parem DJ ever!!! Playlist oli küll kümnesse ja vinge oli näha, et sa ise nii nautisid.
  • Hulkur baar – parimad kostüümid!!! Ma ei teagi nüüd lõpuni, kas te arvasite, et troopilises teemas pidu tähendab, et kõik tulevad neid riietes… või tegite lihtsalt üllatuse. Igastahes üli üli üli vinged olete!!! Võtsite pahviks.
  • Kaja kohvikust Päts (pulmatort) – suutsid tulla mu soovidele vastu ja teha ilma paksu biskviidita tordi! Tort sai väga palju kiidusõnu!!!

Ja viimasena, Hannes. Väga võimas tseremoonia ja meil oli täiesti tunne, et oleme suga samal lainel ja usaldame üksteist. Aitasid alati ja tekitasid külalistes väga hea tunde. Aitäh! PS! Oksjoni viisid ka päris osavalt läbi 😀

Ühesõnaga – imeline! Kiidame teid taevani ja soovitame edasi.
Südamest aitäh veelkord.
Kaisa-Triin ja Ivo”
Fotogaaf: Hanna Odras

Tuhat tänu

Tere Hannes!

Veidi rohkem, kui kuu aega tagasi, oli päev, mis liitis meie pere üheks.

Kui vaatame tagasi sellele päevale ning kuuleme oma lähedaste tagasisidet, siis kerkivad esile kolm meeldejäävaimat asja – tseremoonia, pruutkleit ja pulmaisa. Sina, Hannes, olid see üliäge, humoorikas, kaasakiskuvalt elav pulmaisa, kelleta ei oleks meie päev pooltki nii suurepärane olnud! Ei kujutaks hästi ette, et iga inimene sedavõrd suure vastutusega toime tuleks. Sinus pakatab täpselt sellist energiat, mida on vaja selleks, et pruutpaar teaks sind usaldada. Me ei pidanud absoluutselt mitte millegi pärast muret tundma ning kui ka kõige tagasihoidlikumad pulmakülalised mängude ajal suure häälega naersid, siis polnud muud vajagi teadmaks, et sa olid õigeim valik.

Tuhat tänu sulle kõige eest ja jätka samas vaimus. Sa tead, mida sa teed ning sa teed seda hästi!

Loodetavasti mõistad kui meeletult palju sinu kohalolu meie jaoks tähendas!

Parimate soovidega,
Kristiina ja Tarvo Piiroja

* * *

Aitäh, Kristiina ja Tarvo! Teie pulmapäev oli armas ja omanäoline. Kristiina, sinu süda juhatas sind õiges suunas nii pulmade korraldamisel kui ilmselgelt elus. Tarvo, ainult tõelised mehed toetavad oma abikaasat ja peret nii nagu sina seda teed.

Palju armastust teie perre!

Armastusest

Armuda mõistab meist igaüks. See tuleb iseenesest. Teaduski oskab seletada üsna täpselt, millepärast tunneme “liblikaid kõhus”, miks see, kelle leidsime, tundub veatu, miks ta meil iga kord südame kiiremini põksuma paneb. Ja millal see kõik mööda läheb.

Kuid mis on see tunne? seisund? see miski, mis kannab sind koos temaga läbi aastakümnete? Mis on see, mida sa ei tunne, aga mis viib sind läbi raskuste ja tülide, läbi igapäevaste tavaliste toimetuste, kohustuste ja läbi selle mitte millegi erilise, milles elame enamuse oma ajast? Mis on see, mida ajupilt ei näita ja mis südamelööke ei kiirenda?

See pole mõõdetav ühegi mõõteriistaga. See pole sõnades väljendatav.
See pole otsitav. See on leitav. Ma tundsin su ära ja sina tundsid minu. See oli ette määratud. Edasine on meie endi teha. See on armastus.

Täna, 7 aastat tagasi ütlesime me teineteisele “Jah!” elu lõpuni. Kõigele teineteises, kõigele eesolevale, kogu ajaks.

Miks me pulmareisile enne pulmi sõitsime?

See oli seitse aastat tagasi, kui tahtsin oma abikaasat üllatada ja kinkida talle pulmareisi. Meie pulmapäevaks on 9. juuli 2010. aastal. Paar kuud enne pulmi hiilisin vargsi tahatuppa, sulgesin ukse ja sukeldusin internetiavarustesse. Kõik oma säästud olime pulmadesse investeerinud ja püüdsin leida head diili viimase hetke pakkumiste hulgast. Peale pikka pusimist õnnestuski leida nädalane puhkusepakett ajaloolises Istanbulis.

Screenshot 2017-06-20 11.54.58

Sobivad kuupäevad leitud, makse teostatud ja piletid alla laetud. Olin endaga ikka väga rahul, et sellise idee peale tulin ja ka edukalt ära korraldasin… kuniks Mari-Liis kuulis köögist karjatust: “Oh sa kuradi-kurat!”.

Teadmata üldse, mida ma seal teises toas teen, ilmus ta küsivalt uksele. Vaatasin talle armastavalt otsa, ise veel pahane enda peale ja mõeldes, kuidas ma küll jälle nii ja küsisin sõbralikult: “Mis sa arvad, kui läheks pulmareisile enne pulmi?”

“Miks pulmareisile ja miks enne pulmi?” oli ta segaduses.

“Sest ma tahtsin sind üllatada ja kinkida pulmareisi, aga broneerisin selle ekslikult juuli asemel hoopis juuni kuusse. Ehk siis juba nüüd kolma nädala pärast. Kas pole mitte hea mõte?!”

Ta vaatas mulle otsa sellise no-miks-ma-ei-imesta pilguga, aga 100% vastu armastades.

Kuna pulmade organiseerimine ja ettevalmistamine oli olnud nii kui nii üks suur virr-varr, siis talle lausa meeldis see idee, et enne pulma aeg maha võtta. Ma küll kahtlesin ja pakkusin, et ostame uue reisi. Kes ikka enne pulma pulmareisile läheb. Tema aga oli veendnud, et meie lähme. Nii me siis läksimegi.

Loe ka sellest, kuidas ma abieluettepanekut plaanisin ja mis sellest kõik välja tuli.

Ma olen alati öelnud, et pulmadega seotud ootamatused tähendavad head õnne. Meile on seda jagunud juba 10 koosolemise aasta ja õige pea 7 abieluaasta jagu. Jätkub veel vähemalt järgmiseks 50 aastaks.

Kuidas Vahur oleks äärepealt oma nimest ilma jäänud

Emadepäeva puhul kirjutasin lastele loo sellest, kuidas poisid endale nimed said.

See lugu sai alguse natuke enam kui 8 aastat tagasi. Vahuri emme ja issi ootasid siis Vahuri venna sündi. Vahuri suurem vend, Tarvi oli juba 7 aastane ja alustas kooliteed.

Vahuri emme oli kindel, et tema järgmise poja nimeks saab Vahur. See oli juba ammu ära otsustatud. Isegi veel enne seda, kui Vahuri emme sai issiga tuttavaks.

Vahuri issile see plaan ei meeldinud. Esiteks, ei saa ju nii olla, et nimi on ette valmis mõeldud, kui pole veel emme ja issi kohtunudki. Teiseks, kartis issi, et tal läheb kõik niimoodi sassi. Issi töökaaslane oli ka Vahur. Mis siis saab, kui issi kodus Vahurit kutsub ja hoopis tema töökaaslane kohale jookseb?! Nii ikka ei saa, arvas issi! Sellele vaatamata oli emme täiesti kindel, et temale sünnib järgmisena Vahur.

Sel päeval, kui emme ja issi sünnitusmajas oma imearmast poissi imetlesid, oli emme veidi rahutu. Kui issi oli emme kõrval pärast väsitavat sünnitust oma esimese uinaku ära teinud, vaatas emme oma poega ja ütles murelikult issile: ”Ta pole üldse Vahuri nägu”.

Ei saa öelda, et see issile halb uudis oli. Issil oli selleks puhuks isegi vastus valmis. Ta heitis emmele kaastundva pilgu, andis toetava musi ja ütles ettevaaltlikult: “Aga paneme siis tema nimeks Ander. Sulle meeldis see nimi ju ka.”

Pärast mõningast vaagimist emmele see mõte täitsa meeldis. See poiss pole üldse Vahur, vaid täitsa Ander.

Anderi nimi võttis silma märjaks ka issi vanaisal, Leanderil, kes arvas Anderi nime enda nimest tulevat. Me talle ei öelnud, et selle seose avastasime alles hiljem. Ta oli nii liigutatud, et me leidsime, las jääb nii. Kaunis side esivanematega sellele vaatamata.


Möödus kaks ja pool aastat ning Vahuri emme ja issi olid jälle sünnitusmajas lapse ootel. Sel korral ei julenud nad kõva häälega nimedest rääkida. Nad ei mäleta, millal nad nimest esimest korda juttu tegid, aga emme polnud sel korral mures. Vahur oli sündinud. Küll aga hakkas issi jaurama, miks Vahuri nimi ei saa Vahur olla. Emme soovis issiga üksmeelele jõuda ja nad proovisid igasugu nimesid Vahurile panna. Issi parim pakkumine oli selline, mille peale emme ta kuu peale saatis. No see ei saa küll Vahuri nimeks!

Tuleb tunnistada, et ükski väljapakutud nimi ei hakanud Vahurile külge nii hästi, kui Vahur. Üsna viimasel minutil saigi see suur ja tugev eesti mees vanemate üksmeeles endale nimeks Vahur.

Aastaid hiljem issi lõpuks tunnistas, et nimega nõustumisest raskem oli emmele alla vanduda. Selline vägikaikavedu käis sel ajal tihti nende vahel. Mida rohkem nad vägikaigast vedasid, seda tugevamaks nad said. Emme ja issi arvavad, et selline trenn ongi nende tugeva suhte saladus.

See oli lugu sellest, kuidas Anderil on alati kiire ja Vahuril pole kuskile kiiret. Tema naudib olemist. Ander naudib pärale jõudmist. Eks nad nii siis otsustasidki seal, et las Ander läheb enne. Vahur veel vaatab veits ringi. Eriti meeldis Vahurile emme ja issi nägu sünnitusmajas, kui nad avastasid, et polegi Vahur, hoopis Ander. Selliste väikeste vimkade peale on Vahur meister!

Emme ja issi enam nii palju vägikaigast ei vea. Issi arvab, et pole mõtet. Emme nii kui nii võidab. Emme arvab, et issi on lihtsalt põikpäine ja miks ta kohe ei võiks sellega leppida.

See on selline emmede ja isside vaheline nali. Ainult nemad mõistavad, kes armastavad.

Lugu sellest, miks me enam kunagi mänguasjapoodi ei lähe ja mina Uberit sõidan

See postitus on esimene sarjast: mis mees ma olen ja millist elu elan. Plaanin oma blogi täiendada postitustega perest, armastusest ja suhetest, lastest ja elust enesest. Ehk siis sellest, mis mulle kõige enam elus korda läheb. Kui see on midagi, mis ka Sulle korda läheb, siis on väga suur tõenäosus, et oled leidnud endale sobiva pulmaisa ja mina toreda pruutpaari

Järjekordne julge samm minu poolt. Olen selles enda jaoks töötava lahendusena leidnud. Olen avastanud, et päriselt töötavaid lahendusi polegi nii kerge leida. Ei tea, kas asi on minu rauhutus meeles, suurtes ambitsioonides või ülemäära positiivsetes ootustes, aga ma olen leidnud palju enam asju, mis minu puhul ei tööta, kui neid, mis töötavad.

Töötav lahendus seisneb sel korral selles, et avalik kohustuse võtmine, aga ka kõva häälega enese veenmine millegi võimalikkusest suurendab unistuste teostamise tõenäosust. Teaduslikult tõestatud fakt, muide. Seal on veel üks meeldiv võimalik kõrvalmõju. Kui oled midagi avalikult välja öelnud ja räägid sellest paljude inimestega, siis teised inimesed saavad oma võimaluste ja soovide piires sinu unistuse teostamisele kaasa aidata.

Nüüd ma siis teen selle julgustüki ja lausun avalikult välja, et lubasin lapsed 2018. aasta alguses viia kaheks kuuks Aasiasse elama. Meie pere pole mitte kunagi midagi sellist teinud. Kuskil mujal nii pikalt ära olnud või ka reisinud. Lapsed isegi ei tea, kus Aasia asub ja mis seal neid ootab, aga nad olid nõus. Sel nõusolekul oli oma arvestatav hind, millest ma teile rääkida tahtsingi.

Ma väldin poes käimist nii palju kui võimalik. Kaubanduskeskused. Õudsad kohad. Toidukraami ostame enamasti e-poest, riided odavast väljamüügist või kaltsukast. Ma ei mäleta, millal ma viimati mänguasjapoes käisin, aga vahetult enne 2016. aasta jõule olin sunnitud minema. Vahur sai sünnipäevakingituseks 15€ mänguasjapoe kinkekaardi ja läksime seda lunastama.

Kohutav kogemus. Mul oli Vahurist päris kahju. Ma põhimõtteliselt polnud nõus oluliselt raha juurde panema, et mitte minna kaasa selle hullusega. Mida saab tänapäeval mänguasjapoest 15€? Mitte midagi peale põrkepalli! Mingid suvalised väiksed plastmassjunnid suures pakendis kirjaga “plastmassjunn” maksavad 50€! “Plastmassjunn mõõk”, millega võidelda ei saa, maksab 75€. Muide, Lego on üks soodsamaid mänguasju tänapäeva mänguasjapoes. Vahur oli nii kurb ja oli nõus juba midaiganes sealt kaasa ostma, mis selle raha eest sai. Mina polnud nõus.

Kui olin poes edasi-tagasi tammudes maha rahunenud, siis pakkusin lastele välja lahenduse: “Teate, lähme siit minema ja ärme mitte kunagi enam mänguasjapoodi tagasi tule. Paneme hoopis selle raha kõrvale, mida me muidu tooksime mänguasjapoodi ja ostaks jälle mõne mõtetu plastmassjunni, ning ma luban, et lähme 2018. aasta alguses kaheks kuuks Aasiasse reisile.”

Nad olid koheselt nõus. Neil polnud õrna aimugi, mis koht see Aasia on, aga reisimisest oli neil väga hea ettekujutus. Olime paar aastat tagasi, kui Krõõt Säde veel ilmavalgustki polnud näinud, käinud Kanaaridel ja sel suvel oli meil vahva perereis läbi Rootsi Taani.

Nii me siis otsustasimegi lastega ära, et teeme selle plaani teoks. Hakkame raha koguma. Kuna raha puuotsas ei kasva, siis meil on vaja välja mõelda, kuidas raha teenida. Selles on nad juba päris osavad. Täiesti oma initsiatiivil on nad maal poe tagant puu otsast ploome korjanud ja poe ees inimestele maha müünud. Suvel müüsid nad kohalikul laadal vanakooli vahvleid ja sügisel tulid nad mõtte peale lükata müüki oma multifilmide CD-plaadid. Neil on juba päris korralik summa kogutud ja plaanime sel suvel erinevate ettevõtmistega lisaks teenida.

Ainult et issi on oma rahalise panusega ühisesse eesmärki tugevas miinuses. Rasvasest rahapõrsast on järgi hoopis luu ja nahk. Kiiremas korras oli vaja päästeplaani, et mitte pere alt vedada. Uberi näol ma selle leidsingi. Hakkasin Uberit sõitma.

Uberit võiks sõita ka niisama. Lihtsalt Uberiga sõitmise enda pärast. Mulle on see kujunenud ootamatult toredaks ettevõtmiseks. Esiteks juba asjaolu, et ma pole kunagi varem nö taksot sõitnud ja täitsa uue asja õppimine on iseenesest väga nauditav protsess. Võib ju mõelda, et mis see ära pole. Istud rooli, paned äpi tööle ja sõidad. Tuleb välja, et see on ikka palju peenem kunst. Alustades õigesti navigeerimisest, seisukohtadest ja lõpetades vestlusteemade valikuga. Mulle meeldib ja nagu selgus, tuleb mul see ka erakordselt hästi välja. Sellest kõigest võiks veel pikemalt rääkida, sest iga Uberi sõit pakub lugusid juurde. Sõitjad ja nende lood ning sinu enda lood Uber juhina. Vahvaid elamusi kui palju.

Tagasi tulles reisi juurde, siis ma pean tunnistama, et vaatamata väga headele pakkumistele pole meil piletid veel ostetud. Meie pere finantsolukord on erinevate asjade kokkulangevuse tõttu osutunud ootamatult keeruliseks. Loodan juuniks nii palju raha kokku saada, et saame esimese sammu astutud ja piletid kätte. Siis oleme juba poolel teel ja pole enam tagasiteed.

Kel on soovitusi, mis meid unistuse teostamisele lähemale viiks või mille kõigega Aasias arvestama peaks või kuhu üldse minna. Aasia on ju suur ja lai. Me pole isegi seda ära otsustanud. Vietnam? Tai? Kambodza? Ootan vestlusi teiega sel teemal!

 

 

Nüüd see siis juhtuski…

On kaks asja, mida ma pulmade korraldamisel kõige enam kardan. Üks neist on hirm eksida pulma aja ja kohaga. Teine, eksida pulma ajal nimede välja hõikamisel.

Nimedega pole ma veel eksinud. Kirjutan nimed endale märkmepaberile. Tean pruudi ja peigmehe nimesid pulma ajaks juba väga hästi peast, kuid piilun nimesid siiski paberilt, et mitte sisse lasta ühtegi piinlikku apsakat.

Hiljuti realiseerus aga minu teine hirm. Olin broneerinud ühele kuupäevale kahed pulmad. Õnnetul kombel oli üks pruutpaar mul kalendrisse märkimata jäänud.

Igati ebameeldiv eksimus ja halb uudis pruutpaarile. Mulle lähevad teiste inimeste tunded korda ning elan neid raskemalt üle, kui keskmine eestlane. Antud situatsioonis andsin endale aru, et olukorra ära hoidmiseks pole enam võimalik midagi teha. Pean säilitama rahu ja otsima lahenduse, kuid seegi on paganama raske. Ma ei saa enne rahu, kui lahenduse leian. Nii ma siis kõigun sarnastes olukordades kerge närvivapustuse ja lahenduse otsimise vahel.

Mul on tegelikkuses selliste eksimuste vältimiseks oma süsteem välja kujunenud, mis seni on toiminud laitmatult. Sel korral, nagu selgus, olin apsaka ise oma süsteemi sisse lasknud.

Kui rääkisin oma möödalaskmisest ja suurest murest heale tuttavale ja ühele hinnatuimale õhtujuhile, siis ta rahustas mind: “Been there, done that!” ja jagas minuga kontakte, kellega võiks asenduse osas ühendust võtta.

See tõesti rahustas mind. Sellistes olukordades jääb iseendale mulje, nagu sa oled ainus, kes millegi sellisega võib hakkama saada. Mida rohkem oma eksimuse peale mõtled, seda enam süüd endal leiad ja saamatumana tunned. Siis on hea, kui keegi laiendab sinu silmaringi ja annab mõista, et see pole maailma lõpp.

Õnneks leidsin kogenud õhtujuhi abiga omale väärika asenduse ja pulm saab kindlasti parem kui kunagi varem.

Ma olen oma lastele õpetanud, et alati tunnista iseendale ja teistele, kui oled eksinud. Kui oled aus ja siiras, siis sulle andestatakse. Kui tunnistad ka iseendale oma eksimust ja ei otsi õigustust, siis on ka endale kergem andestada ja edasi liikuda.

Ma jään ka nüüd lootma pruutpaari andestusele. Mul on palju kergem tunne, et olen kõik teile ausalt ära rääkinud.