Kes on pulmaisa seljataga?

Ma olen teile ühe postituse võlgu. Tõsi, pigem ühe mõnekümnest. Mõtteid, mida kirjutada, on kogunenud palju ja tahtmist on ka, aga keeruline on olnud süvenemiseks aega leida.

Olen teile tänulik minu blogi külastamise ja positiivse tagasiside eest, mida jaganud olete. Mul on siiralt hea meel, kui minu blogi kedagi pulmade korraldamisel inspireerib ja on abiks pulmapäeva läbimõtlemisel.

Suvi oli seikluslikult tegus. Mulle väga meeldis möödunud pulmahooaeg. Oli hea tunne kõiki oma pulmasid teha. Tundsin, kuidas see on “minu asi”, olen selles hea ja ma tean, kuidas saan veelgi paremaks. Loodan, et see positiivne energia, mida pulmasid tehes kogesin, jõudis iga pruutpaari ja pulma külaliseni.

Pean tõdema, et ma ei tunne end pulmasid tehes pulmaisa või õhtujuhina. Ma küll ei tea, milline pulmaisa või õhtujuhi tunne on, aga mul seda tõenäoliselt pole. Tunnen end iseendana ja pruutpaari hea tuttava või usaldusväärse sõbrana, kes on abiks pulmapäeva läbiviimisel. Kogemust ja oskusi on mul enam kui heal sõbral, kuid olen sama tõsiselt iga pulma eest väljas. Nii mõnegi pruutpaariga tekkis tore sõprussuhe. Võin neid vabalt külla kutsuda või ise külla sõita. Vahel vestleme Messengeris ja elame kaasa üksteise toimetamistele. Minu töö ei tundugi nagu töö.

Armastajapaar Hannes ja Mari-Liis teel järgmisesse pulma. Taustal teepealt kaasa ostetud taimed koduaeda.

Ma olen tänulik oma abikaasale, kes mulle kiirel pulmahooajal toeks oli. Teeme teist suve pulmi temaga koos. Enamasti on ta mulle abiks, kuid nii mõnelgi korral päästis ta nö ka pruutpaari päeva.

Tänavu avastas ta endas fotograafia kire ja klõpsis toredaid kaadritaguseid pilte pulmadest. Mulle väga meeldib see, milliseid hetki, kooslusi ja vaatenurki ta pulmades leiab. Tal on silma imepisikestele detailidele ja ta õpetas ka mind pulmas teatud olukordi ümber hindama. Vaatasime öösiti pulmades tehtud pilte ja ta kommenteeris, miks ta siin ja miks ta seal ei saanud head kaadrit ning mis selles kaadris hästi kokku sobis. Ma poleks näiteks varem osanud sellele tähelepanu pöörata, kus peaksid tseremoonia ajal olema kõlarid, et need pildistamisel ebasobivasse kohta ei jääks.

Marietta ja Henriku pulmas Hiiumaal. Foto: Mari-Liis Lents

Mari-Liisi meeleolupiltidega saad tutvuda tema Instagrami kontol. Ma saladuskatte all ütlen, et ta ise veidi pelgab seda vastutust pulmapäeva pildistamine päris enda kanda võtta, kuigi see talle väga meeldiks. Ma julgustasin teda, et selle õige pruutpaariga läheb kõik kõige paremini. Nii nagu igale pruutpaarile leidub neile see õige pulmaisa/õhtujuht, nii peavad ka fotograaf ja pruutpaar omavahel hästi klappima. Kui sulle meeldib, kuidas Mari-Liis läbi fotoobjektiivi maailma näeb, anna mulle teada ja ma tasahilju tutvustan talle seda mõtet mõni fototöö võtta.

Teine suur tänu lõppenud pulmahooaja eest läheb meie vanaema Reedale, kes kõik meie lapsed suvel ära kantseldas, kui meie mõlemad pulmas olime. Lisaks olen ma tänulik oma lastele, kes on iseseisvad, hakkama saajad ja teineteist toetavad.

Meie pere. Foto: Mari-Liis Lents

Kuidas selline suur pere kõigi nende tegemiste pöörises toimida saab? Ainult tänu teineteise toele: kõigi pereliikmete reaalsele panusele, heade sõprade jutuajamistele, külaskäikudele ja õlapatsutustele. Õnneks teeme seda, mida südames õigeks peame, muutes paremaks iseennast, end ümbritsevat ja nii kogu maailma.

Mul on oma kasulikkuse kiiks: kõik peab kuidagi reaalselt kellelegi kasuks tulema. Maailma paremaks muutma. Positiivsed emotsioonid, inspiratsioon ja soojad tunded on igati kasuks. Veelgi parem, kui saab midagi käega katustavat. Seetõttu avaldan teile, kes te nii kaugele oma lugemisega jõudnud olete, kolm olulist leidu sellest suvest. Usun, et need uued nimed ja kontaktid on teile pulmade korraldmisel väga abiks.

Kuidas eesti pulmaisa Saksa televisiooni sattus

Allikas: Saksa telekanal Arte (video vaatamiseks kliki pildile)

Ühel kevadisel päeval, paar aastat tagasi, sain ma inglisekeelse e-kirja lakoonilise pealkirjaga “german tv”. Kirjas paluti minu abi eesti-vene paari leidmisele. Pruutpaarile pakuti 2,000€ suurune vaevatasu osalemaks Saksa telekanali Arte dokumentaalsaates. Kirja saatjaks oli märgitud Michael Schumacher.

Kui mängus on 2,000€ ja kirja autoriks on 7-kordne maailmameister ja endine F1 piloot Michael Schumacher, siis see tekitas minus veidi kahtlust.

Vaatamata oma kahtlustele otsustasin Michael Schumacheri kirjale vastata. Kord proovisin jutule saada ka ühe teise kahtlase kirjasaatjaga. Siis teavitati mind suurest pärandusest. Keegi Lentsi nimeline prints tundmatust Aafrika riigist oli mulle jätnud 1.2 miljardit dollarit. Mul paluti vaid oma konto number saata ja konto valideerimiseks teha tagasihoidlik $150 ülekande. 150 dollarit 1.2 miljardi eest paistis väga hea diil. Mulle lihtsalt tundus, et ma polnud seda ära teeninud. Liiga lihtsalt tuleb. Keeldusin tehingust viisakalt.

Sel korral minult raha ei küsitud. Vestlus e-kirja teel läks üllatavalt asjalikult edasi ja leppisime Hr Schumacheriga kokku Skype kõne. Arvuti ekraanilt vaatas mulle vastu kõike muud, kui tuntud vormelisõitja. Sain teada, et kuulsa F1 piloodiga neil sugulusside puudub. Küll aga on tema nimi nii mõnedki uksed avanud. Naersin talle, et ka mina langesin nime lõksu.

Andsin Saksa filmiprodutsendile põhjaliku ülevaate tänapäeva Eesti pulmadest ja püüdsin teda igati aidata tema plaani teostamisel. Ühel hetkel aga hakkas ta tundma erilist huvi minu, minu perekonna ja minu rolli vastu pulmas. Kui ma olin kõik hinge tagant ära rääkinud, siis otsustas ta hoopis oma süzeed veidi muuta ja tuua pruutpaari kõrval sisse ka teine peategelane, kelleks sai pulmaisa Hannes Lents ja ta pere.

Mul polnud dokumentaalis osalemise vastu midagi, aga ma juba teadsin ette, mida minu abikaasa sellest arvab. Ma ei eksinud. Mari-Liis keeldus kategooriliselt. Ütles, et ma võin lapsed võtta ja ise seal kaamera ees teha mida tahan, aga tema kaadrisse ei tule. Ma püüdsin teda veenda, et sinna teosesse tahetakse meie pere elu ka tuua ja ema osalemine on vajalik. Ei huvita. Ütle, et mind pole kodus, olen teises toas või puhkusel.

Ma olen varemgi meie pere kaamera ette toonud. Kord “sattusime” TV3 kuulsasse saatesse “Väljalend” ja isegi Kanal 2 “Reporterisse”. Tervitused Kertule ja Teelele ja Jürgen Fogelile.

Allikas: TV3 Reisijaht (video vaatamiseks kliki pildile)

Mul ei jäänud ka sel korral midagi muud üle, kui kinnitada Michaelile, et abikaasa on nõus ja jääda lootma, et Mari-Liis üks hetk leebub. Võtted võisid alata.

Algselt pidid võtted meiega piirduma kahe päeavaga, paar tundi mõlemal päeval. Hr Schumaherile aga meeldis Eestis nii väga, et ta leidis üha uusi ja uusi põhjuseid tagasi tulemiseks, et siis midagi jälle üles võtta. Mulle ja meie perele tähendas see muidugi seda, et pidime pulmade vahel aega leidma võttepäevadel osalemiseks. Kui mina olen suvel nii kui nii pulmade ja töö lainel, siis lapsi ja Mari-Liisi keset suve maalt ära saada oli üsna võimatu missioon.

Saksa produtsendile tuleb au anda. Ta suutis ühesse Eesti pulma kajastavasse saatesse kenasti põimida nii Narva linnuse, slaavi pruutide võidujooksu, Tallinna vanalinna, Eesti maakodu, Seto folgi, Viikingi laeva kui ka pulmapeo. Eestimaal on tema arvates maailmale palju unikaalset pakkuda ja ta soovis seda kõike jagada.

Sellest, et pulmaisa on midagi unikaalset, sellest olen ma enda juhitud pulmades aru saanud. Nii mõnelgi korral on minu juurde astunud välismaalasest pulmakülaline ja tunnistanud: “That is absolutely superb what you do! We absolutely need someone like you in our weddings.” Lahe! Ma arvan ka, et Eesti pulm on üks väärt elamus.

Pruutide võidujooksust Narva linnuse müüride vahel kuulsin ma aga esimest korda ja meie pere lemmik leid sel suvel oli Seto folk.

Kokkuvõttes tunnistasid ka Mari-Liis ja lapsed, et see oli jälle üks tore seik meie pere loos ja tasus sehkendamist.

Tänud Maarjala ja Taavile, kes avasid oma pulmapäeva kaamerasilmale.

Armastusest

Armuda mõistab meist igaüks. See tuleb iseenesest. Teaduski oskab seletada üsna täpselt, millepärast tunneme “liblikaid kõhus”, miks see, kelle leidsime, tundub veatu, miks ta meil iga kord südame kiiremini põksuma paneb. Ja millal see kõik mööda läheb.

Kuid mis on see tunne? seisund? see miski, mis kannab sind koos temaga läbi aastakümnete? Mis on see, mida sa ei tunne, aga mis viib sind läbi raskuste ja tülide, läbi igapäevaste tavaliste toimetuste, kohustuste ja läbi selle mitte millegi erilise, milles elame enamuse oma ajast? Mis on see, mida ajupilt ei näita ja mis südamelööke ei kiirenda?

See pole mõõdetav ühegi mõõteriistaga. See pole sõnades väljendatav.
See pole otsitav. See on leitav. Ma tundsin su ära ja sina tundsid minu. See oli ette määratud. Edasine on meie endi teha. See on armastus.

Täna, 7 aastat tagasi ütlesime me teineteisele “Jah!” elu lõpuni. Kõigele teineteises, kõigele eesolevale, kogu ajaks.

Miks me pulmareisile enne pulmi sõitsime?

See oli seitse aastat tagasi, kui tahtsin oma abikaasat üllatada ja kinkida talle pulmareisi. Meie pulmapäevaks on 9. juuli 2010. aastal. Paar kuud enne pulmi hiilisin vargsi tahatuppa, sulgesin ukse ja sukeldusin internetiavarustesse. Kõik oma säästud olime pulmadesse investeerinud ja püüdsin leida head diili viimase hetke pakkumiste hulgast. Peale pikka pusimist õnnestuski leida nädalane puhkusepakett ajaloolises Istanbulis.

Screenshot 2017-06-20 11.54.58

Sobivad kuupäevad leitud, makse teostatud ja piletid alla laetud. Olin endaga ikka väga rahul, et sellise idee peale tulin ja ka edukalt ära korraldasin… kuniks Mari-Liis kuulis köögist karjatust: “Oh sa kuradi-kurat!”.

Teadmata üldse, mida ma seal teises toas teen, ilmus ta küsivalt uksele. Vaatasin talle armastavalt otsa, ise veel pahane enda peale ja mõeldes, kuidas ma küll jälle nii ja küsisin sõbralikult: “Mis sa arvad, kui läheks pulmareisile enne pulmi?”

“Miks pulmareisile ja miks enne pulmi?” oli ta segaduses.

“Sest ma tahtsin sind üllatada ja kinkida pulmareisi, aga broneerisin selle ekslikult juuli asemel hoopis juuni kuusse. Ehk siis juba nüüd kolma nädala pärast. Kas pole mitte hea mõte?!”

Ta vaatas mulle otsa sellise no-miks-ma-ei-imesta pilguga, aga 100% vastu armastades.

Kuna pulmade organiseerimine ja ettevalmistamine oli olnud nii kui nii üks suur virr-varr, siis talle lausa meeldis see idee, et enne pulma aeg maha võtta. Ma küll kahtlesin ja pakkusin, et ostame uue reisi. Kes ikka enne pulma pulmareisile läheb. Tema aga oli veendnud, et meie lähme. Nii me siis läksimegi.

Loe ka sellest, kuidas ma abieluettepanekut plaanisin ja mis sellest kõik välja tuli.

Ma olen alati öelnud, et pulmadega seotud ootamatused tähendavad head õnne. Meile on seda jagunud juba 10 koosolemise aasta ja õige pea 7 abieluaasta jagu. Jätkub veel vähemalt järgmiseks 50 aastaks.

Kuidas Vahur oleks äärepealt oma nimest ilma jäänud

Emadepäeva puhul kirjutasin lastele loo sellest, kuidas poisid endale nimed said.

See lugu sai alguse natuke enam kui 8 aastat tagasi. Vahuri emme ja issi ootasid siis Vahuri venna sündi. Vahuri suurem vend, Tarvi oli juba 7 aastane ja alustas kooliteed.

Vahuri emme oli kindel, et tema järgmise poja nimeks saab Vahur. See oli juba ammu ära otsustatud. Isegi veel enne seda, kui Vahuri emme sai issiga tuttavaks.

Vahuri issile see plaan ei meeldinud. Esiteks, ei saa ju nii olla, et nimi on ette valmis mõeldud, kui pole veel emme ja issi kohtunudki. Teiseks, kartis issi, et tal läheb kõik niimoodi sassi. Issi töökaaslane oli ka Vahur. Mis siis saab, kui issi kodus Vahurit kutsub ja hoopis tema töökaaslane kohale jookseb?! Nii ikka ei saa, arvas issi! Sellele vaatamata oli emme täiesti kindel, et temale sünnib järgmisena Vahur.

Sel päeval, kui emme ja issi sünnitusmajas oma imearmast poissi imetlesid, oli emme veidi rahutu. Kui issi oli emme kõrval pärast väsitavat sünnitust oma esimese uinaku ära teinud, vaatas emme oma poega ja ütles murelikult issile: ”Ta pole üldse Vahuri nägu”.

Ei saa öelda, et see issile halb uudis oli. Issil oli selleks puhuks isegi vastus valmis. Ta heitis emmele kaastundva pilgu, andis toetava musi ja ütles ettevaaltlikult: “Aga paneme siis tema nimeks Ander. Sulle meeldis see nimi ju ka.”

Pärast mõningast vaagimist emmele see mõte täitsa meeldis. See poiss pole üldse Vahur, vaid täitsa Ander.

Anderi nimi võttis silma märjaks ka issi vanaisal, Leanderil, kes arvas Anderi nime enda nimest tulevat. Me talle ei öelnud, et selle seose avastasime alles hiljem. Ta oli nii liigutatud, et me leidsime, las jääb nii. Kaunis side esivanematega sellele vaatamata.


Möödus kaks ja pool aastat ning Vahuri emme ja issi olid jälle sünnitusmajas lapse ootel. Sel korral ei julenud nad kõva häälega nimedest rääkida. Nad ei mäleta, millal nad nimest esimest korda juttu tegid, aga emme polnud sel korral mures. Vahur oli sündinud. Küll aga hakkas issi jaurama, miks Vahuri nimi ei saa Vahur olla. Emme soovis issiga üksmeelele jõuda ja nad proovisid igasugu nimesid Vahurile panna. Issi parim pakkumine oli selline, mille peale emme ta kuu peale saatis. No see ei saa küll Vahuri nimeks!

Tuleb tunnistada, et ükski väljapakutud nimi ei hakanud Vahurile külge nii hästi, kui Vahur. Üsna viimasel minutil saigi see suur ja tugev eesti mees vanemate üksmeeles endale nimeks Vahur.

Aastaid hiljem issi lõpuks tunnistas, et nimega nõustumisest raskem oli emmele alla vanduda. Selline vägikaikavedu käis sel ajal tihti nende vahel. Mida rohkem nad vägikaigast vedasid, seda tugevamaks nad said. Emme ja issi arvavad, et selline trenn ongi nende tugeva suhte saladus.

See oli lugu sellest, kuidas Anderil on alati kiire ja Vahuril pole kuskile kiiret. Tema naudib olemist. Ander naudib pärale jõudmist. Eks nad nii siis otsustasidki seal, et las Ander läheb enne. Vahur veel vaatab veits ringi. Eriti meeldis Vahurile emme ja issi nägu sünnitusmajas, kui nad avastasid, et polegi Vahur, hoopis Ander. Selliste väikeste vimkade peale on Vahur meister!

Emme ja issi enam nii palju vägikaigast ei vea. Issi arvab, et pole mõtet. Emme nii kui nii võidab. Emme arvab, et issi on lihtsalt põikpäine ja miks ta kohe ei võiks sellega leppida.

See on selline emmede ja isside vaheline nali. Ainult nemad mõistavad, kes armastavad.

Lugu sellest, miks me enam kunagi mänguasjapoodi ei lähe ja mina Uberit sõidan

See postitus on esimene sarjast: mis mees ma olen ja millist elu elan. Plaanin oma blogi täiendada postitustega perest, armastusest ja suhetest, lastest ja elust enesest. Ehk siis sellest, mis mulle kõige enam elus korda läheb. Kui see on midagi, mis ka Sulle korda läheb, siis on väga suur tõenäosus, et oled leidnud endale sobiva pulmaisa ja mina toreda pruutpaari

Järjekordne julge samm minu poolt. Olen selles enda jaoks töötava lahendusena leidnud. Olen avastanud, et päriselt töötavaid lahendusi polegi nii kerge leida. Ei tea, kas asi on minu rauhutus meeles, suurtes ambitsioonides või ülemäära positiivsetes ootustes, aga ma olen leidnud palju enam asju, mis minu puhul ei tööta, kui neid, mis töötavad.

Töötav lahendus seisneb sel korral selles, et avalik kohustuse võtmine, aga ka kõva häälega enese veenmine millegi võimalikkusest suurendab unistuste teostamise tõenäosust. Teaduslikult tõestatud fakt, muide. Seal on veel üks meeldiv võimalik kõrvalmõju. Kui oled midagi avalikult välja öelnud ja räägid sellest paljude inimestega, siis teised inimesed saavad oma võimaluste ja soovide piires sinu unistuse teostamisele kaasa aidata.

Nüüd ma siis teen selle julgustüki ja lausun avalikult välja, et lubasin lapsed 2018. aasta alguses viia kaheks kuuks Aasiasse elama. Meie pere pole mitte kunagi midagi sellist teinud. Kuskil mujal nii pikalt ära olnud või ka reisinud. Lapsed isegi ei tea, kus Aasia asub ja mis seal neid ootab, aga nad olid nõus. Sel nõusolekul oli oma arvestatav hind, millest ma teile rääkida tahtsingi.

Ma väldin poes käimist nii palju kui võimalik. Kaubanduskeskused. Õudsad kohad. Toidukraami ostame enamasti e-poest, riided odavast väljamüügist või kaltsukast. Ma ei mäleta, millal ma viimati mänguasjapoes käisin, aga vahetult enne 2016. aasta jõule olin sunnitud minema. Vahur sai sünnipäevakingituseks 15€ mänguasjapoe kinkekaardi ja läksime seda lunastama.

Kohutav kogemus. Mul oli Vahurist päris kahju. Ma põhimõtteliselt polnud nõus oluliselt raha juurde panema, et mitte minna kaasa selle hullusega. Mida saab tänapäeval mänguasjapoest 15€? Mitte midagi peale põrkepalli! Mingid suvalised väiksed plastmassjunnid suures pakendis kirjaga “plastmassjunn” maksavad 50€! “Plastmassjunn mõõk”, millega võidelda ei saa, maksab 75€. Muide, Lego on üks soodsamaid mänguasju tänapäeva mänguasjapoes. Vahur oli nii kurb ja oli nõus juba midaiganes sealt kaasa ostma, mis selle raha eest sai. Mina polnud nõus.

Kui olin poes edasi-tagasi tammudes maha rahunenud, siis pakkusin lastele välja lahenduse: “Teate, lähme siit minema ja ärme mitte kunagi enam mänguasjapoodi tagasi tule. Paneme hoopis selle raha kõrvale, mida me muidu tooksime mänguasjapoodi ja ostaks jälle mõne mõtetu plastmassjunni, ning ma luban, et lähme 2018. aasta alguses kaheks kuuks Aasiasse reisile.”

Nad olid koheselt nõus. Neil polnud õrna aimugi, mis koht see Aasia on, aga reisimisest oli neil väga hea ettekujutus. Olime paar aastat tagasi, kui Krõõt Säde veel ilmavalgustki polnud näinud, käinud Kanaaridel ja sel suvel oli meil vahva perereis läbi Rootsi Taani.

Nii me siis otsustasimegi lastega ära, et teeme selle plaani teoks. Hakkame raha koguma. Kuna raha puuotsas ei kasva, siis meil on vaja välja mõelda, kuidas raha teenida. Selles on nad juba päris osavad. Täiesti oma initsiatiivil on nad maal poe tagant puu otsast ploome korjanud ja poe ees inimestele maha müünud. Suvel müüsid nad kohalikul laadal vanakooli vahvleid ja sügisel tulid nad mõtte peale lükata müüki oma multifilmide CD-plaadid. Neil on juba päris korralik summa kogutud ja plaanime sel suvel erinevate ettevõtmistega lisaks teenida.

Ainult et issi on oma rahalise panusega ühisesse eesmärki tugevas miinuses. Rasvasest rahapõrsast on järgi hoopis luu ja nahk. Kiiremas korras oli vaja päästeplaani, et mitte pere alt vedada. Uberi näol ma selle leidsingi. Hakkasin Uberit sõitma.

Uberit võiks sõita ka niisama. Lihtsalt Uberiga sõitmise enda pärast. Mulle on see kujunenud ootamatult toredaks ettevõtmiseks. Esiteks juba asjaolu, et ma pole kunagi varem nö taksot sõitnud ja täitsa uue asja õppimine on iseenesest väga nauditav protsess. Võib ju mõelda, et mis see ära pole. Istud rooli, paned äpi tööle ja sõidad. Tuleb välja, et see on ikka palju peenem kunst. Alustades õigesti navigeerimisest, seisukohtadest ja lõpetades vestlusteemade valikuga. Mulle meeldib ja nagu selgus, tuleb mul see ka erakordselt hästi välja. Sellest kõigest võiks veel pikemalt rääkida, sest iga Uberi sõit pakub lugusid juurde. Sõitjad ja nende lood ning sinu enda lood Uber juhina. Vahvaid elamusi kui palju.

Tagasi tulles reisi juurde, siis ma pean tunnistama, et vaatamata väga headele pakkumistele pole meil piletid veel ostetud. Meie pere finantsolukord on erinevate asjade kokkulangevuse tõttu osutunud ootamatult keeruliseks. Loodan juuniks nii palju raha kokku saada, et saame esimese sammu astutud ja piletid kätte. Siis oleme juba poolel teel ja pole enam tagasiteed.

Kel on soovitusi, mis meid unistuse teostamisele lähemale viiks või mille kõigega Aasias arvestama peaks või kuhu üldse minna. Aasia on ju suur ja lai. Me pole isegi seda ära otsustanud. Vietnam? Tai? Kambodza? Ootan vestlusi teiega sel teemal!