Kuidas Vahur oleks äärepealt oma nimest ilma jäänud

Emadepäeva puhul kirjutasin lastele loo sellest, kuidas poisid endale nimed said.

See lugu sai alguse natuke enam kui 8 aastat tagasi. Vahuri emme ja issi ootasid siis Vahuri venna sündi. Vahuri suurem vend, Tarvi oli juba 7 aastane ja alustas kooliteed.

Vahuri emme oli kindel, et tema järgmise poja nimeks saab Vahur. See oli juba ammu ära otsustatud. Isegi veel enne seda, kui Vahuri emme sai issiga tuttavaks.

Vahuri issile see plaan ei meeldinud. Esiteks, ei saa ju nii olla, et nimi on ette valmis mõeldud, kui pole veel emme ja issi kohtunudki. Teiseks, kartis issi, et tal läheb kõik niimoodi sassi. Issi töökaaslane oli ka Vahur. Mis siis saab, kui issi kodus Vahurit kutsub ja hoopis tema töökaaslane kohale jookseb?! Nii ikka ei saa, arvas issi! Sellele vaatamata oli emme täiesti kindel, et temale sünnib järgmisena Vahur.

Sel päeval, kui emme ja issi sünnitusmajas oma imearmast poissi imetlesid, oli emme veidi rahutu. Kui issi oli emme kõrval pärast väsitavat sünnitust oma esimese uinaku ära teinud, vaatas emme oma poega ja ütles murelikult issile: ”Ta pole üldse Vahuri nägu”.

Ei saa öelda, et see issile halb uudis oli. Issil oli selleks puhuks isegi vastus valmis. Ta heitis emmele kaastundva pilgu, andis toetava musi ja ütles ettevaaltlikult: “Aga paneme siis tema nimeks Ander. Sulle meeldis see nimi ju ka.”

Pärast mõningast vaagimist emmele see mõte täitsa meeldis. See poiss pole üldse Vahur, vaid täitsa Ander.

Anderi nimi võttis silma märjaks ka issi vanaisal, Leanderil, kes arvas Anderi nime enda nimest tulevat. Me talle ei öelnud, et selle seose avastasime alles hiljem. Ta oli nii liigutatud, et me leidsime, las jääb nii. Kaunis side esivanematega sellele vaatamata.


Möödus kaks ja pool aastat ning Vahuri emme ja issi olid jälle sünnitusmajas lapse ootel. Sel korral ei julenud nad kõva häälega nimedest rääkida. Nad ei mäleta, millal nad nimest esimest korda juttu tegid, aga emme polnud sel korral mures. Vahur oli sündinud. Küll aga hakkas issi jaurama, miks Vahuri nimi ei saa Vahur olla. Emme soovis issiga üksmeelele jõuda ja nad proovisid igasugu nimesid Vahurile panna. Issi parim pakkumine oli selline, mille peale emme ta kuu peale saatis. No see ei saa küll Vahuri nimeks!

Tuleb tunnistada, et ükski väljapakutud nimi ei hakanud Vahurile külge nii hästi, kui Vahur. Üsna viimasel minutil saigi see suur ja tugev eesti mees vanemate üksmeeles endale nimeks Vahur.

Aastaid hiljem issi lõpuks tunnistas, et nimega nõustumisest raskem oli emmele alla vanduda. Selline vägikaikavedu käis sel ajal tihti nende vahel. Mida rohkem nad vägikaigast vedasid, seda tugevamaks nad said. Emme ja issi arvavad, et selline trenn ongi nende tugeva suhte saladus.

See oli lugu sellest, kuidas Anderil on alati kiire ja Vahuril pole kuskile kiiret. Tema naudib olemist. Ander naudib pärale jõudmist. Eks nad nii siis otsustasidki seal, et las Ander läheb enne. Vahur veel vaatab veits ringi. Eriti meeldis Vahurile emme ja issi nägu sünnitusmajas, kui nad avastasid, et polegi Vahur, hoopis Ander. Selliste väikeste vimkade peale on Vahur meister!

Emme ja issi enam nii palju vägikaigast ei vea. Issi arvab, et pole mõtet. Emme nii kui nii võidab. Emme arvab, et issi on lihtsalt põikpäine ja miks ta kohe ei võiks sellega leppida.

See on selline emmede ja isside vaheline nali. Ainult nemad mõistavad, kes armastavad.

Lugu sellest, miks me enam kunagi mänguasjapoodi ei lähe ja mina Uberit sõidan

See postitus on esimene sarjast: mis mees ma olen ja millist elu elan. Plaanin oma blogi täiendada postitustega perest, armastusest ja suhetest, lastest ja elust enesest. Ehk siis sellest, mis mulle kõige enam elus korda läheb. Kui see on midagi, mis ka Sulle korda läheb, siis on väga suur tõenäosus, et oled leidnud endale sobiva pulmaisa ja mina toreda pruutpaari

Järjekordne julge samm minu poolt. Olen selles enda jaoks töötava lahendusena leidnud. Olen avastanud, et päriselt töötavaid lahendusi polegi nii kerge leida. Ei tea, kas asi on minu rauhutus meeles, suurtes ambitsioonides või ülemäära positiivsetes ootustes, aga ma olen leidnud palju enam asju, mis minu puhul ei tööta, kui neid, mis töötavad.

Töötav lahendus seisneb sel korral selles, et avalik kohustuse võtmine, aga ka kõva häälega enese veenmine millegi võimalikkusest suurendab unistuste teostamise tõenäosust. Teaduslikult tõestatud fakt, muide. Seal on veel üks meeldiv võimalik kõrvalmõju. Kui oled midagi avalikult välja öelnud ja räägid sellest paljude inimestega, siis teised inimesed saavad oma võimaluste ja soovide piires sinu unistuse teostamisele kaasa aidata.

Nüüd ma siis teen selle julgustüki ja lausun avalikult välja, et lubasin lapsed 2018. aasta alguses viia kaheks kuuks Aasiasse elama. Meie pere pole mitte kunagi midagi sellist teinud. Kuskil mujal nii pikalt ära olnud või ka reisinud. Lapsed isegi ei tea, kus Aasia asub ja mis seal neid ootab, aga nad olid nõus. Sel nõusolekul oli oma arvestatav hind, millest ma teile rääkida tahtsingi.

Ma väldin poes käimist nii palju kui võimalik. Kaubanduskeskused. Õudsad kohad. Toidukraami ostame enamasti e-poest, riided odavast väljamüügist või kaltsukast. Ma ei mäleta, millal ma viimati mänguasjapoes käisin, aga vahetult enne 2016. aasta jõule olin sunnitud minema. Vahur sai sünnipäevakingituseks 15€ mänguasjapoe kinkekaardi ja läksime seda lunastama.

Kohutav kogemus. Mul oli Vahurist päris kahju. Ma põhimõtteliselt polnud nõus oluliselt raha juurde panema, et mitte minna kaasa selle hullusega. Mida saab tänapäeval mänguasjapoest 15€? Mitte midagi peale põrkepalli! Mingid suvalised väiksed plastmassjunnid suures pakendis kirjaga “plastmassjunn” maksavad 50€! “Plastmassjunn mõõk”, millega võidelda ei saa, maksab 75€. Muide, Lego on üks soodsamaid mänguasju tänapäeva mänguasjapoes. Vahur oli nii kurb ja oli nõus juba midaiganes sealt kaasa ostma, mis selle raha eest sai. Mina polnud nõus.

Kui olin poes edasi-tagasi tammudes maha rahunenud, siis pakkusin lastele välja lahenduse: “Teate, lähme siit minema ja ärme mitte kunagi enam mänguasjapoodi tagasi tule. Paneme hoopis selle raha kõrvale, mida me muidu tooksime mänguasjapoodi ja ostaks jälle mõne mõtetu plastmassjunni, ning ma luban, et lähme 2018. aasta alguses kaheks kuuks Aasiasse reisile.”

Nad olid koheselt nõus. Neil polnud õrna aimugi, mis koht see Aasia on, aga reisimisest oli neil väga hea ettekujutus. Olime paar aastat tagasi, kui Krõõt Säde veel ilmavalgustki polnud näinud, käinud Kanaaridel ja sel suvel oli meil vahva perereis läbi Rootsi Taani.

Nii me siis otsustasimegi lastega ära, et teeme selle plaani teoks. Hakkame raha koguma. Kuna raha puuotsas ei kasva, siis meil on vaja välja mõelda, kuidas raha teenida. Selles on nad juba päris osavad. Täiesti oma initsiatiivil on nad maal poe tagant puu otsast ploome korjanud ja poe ees inimestele maha müünud. Suvel müüsid nad kohalikul laadal vanakooli vahvleid ja sügisel tulid nad mõtte peale lükata müüki oma multifilmide CD-plaadid. Neil on juba päris korralik summa kogutud ja plaanime sel suvel erinevate ettevõtmistega lisaks teenida.

Ainult et issi on oma rahalise panusega ühisesse eesmärki tugevas miinuses. Rasvasest rahapõrsast on järgi hoopis luu ja nahk. Kiiremas korras oli vaja päästeplaani, et mitte pere alt vedada. Uberi näol ma selle leidsingi. Hakkasin Uberit sõitma.

Uberit võiks sõita ka niisama. Lihtsalt Uberiga sõitmise enda pärast. Mulle on see kujunenud ootamatult toredaks ettevõtmiseks. Esiteks juba asjaolu, et ma pole kunagi varem nö taksot sõitnud ja täitsa uue asja õppimine on iseenesest väga nauditav protsess. Võib ju mõelda, et mis see ära pole. Istud rooli, paned äpi tööle ja sõidad. Tuleb välja, et see on ikka palju peenem kunst. Alustades õigesti navigeerimisest, seisukohtadest ja lõpetades vestlusteemade valikuga. Mulle meeldib ja nagu selgus, tuleb mul see ka erakordselt hästi välja. Sellest kõigest võiks veel pikemalt rääkida, sest iga Uberi sõit pakub lugusid juurde. Sõitjad ja nende lood ning sinu enda lood Uber juhina. Vahvaid elamusi kui palju.

Tagasi tulles reisi juurde, siis ma pean tunnistama, et vaatamata väga headele pakkumistele pole meil piletid veel ostetud. Meie pere finantsolukord on erinevate asjade kokkulangevuse tõttu osutunud ootamatult keeruliseks. Loodan juuniks nii palju raha kokku saada, et saame esimese sammu astutud ja piletid kätte. Siis oleme juba poolel teel ja pole enam tagasiteed.

Kel on soovitusi, mis meid unistuse teostamisele lähemale viiks või mille kõigega Aasias arvestama peaks või kuhu üldse minna. Aasia on ju suur ja lai. Me pole isegi seda ära otsustanud. Vietnam? Tai? Kambodza? Ootan vestlusi teiega sel teemal!